Üldiselt jäi ta aga võimudele lojaalseks. Tõnissoni peetakse Eesti rahvusliku ideoloogia rajajaks. Ta õhutas väärtustama eestlust ning tuginema iseenda jõule. Tähtsaks rahvusliikumise juures tuleb pidada ka eestikeelse trükisõna arengut ja sellega seonduvate isikute tegevust. Tähtsamatena tooksin välja Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, kes olid juba 19. sajandi esimesel poolel alustanud rahvusliku tegevusega. Faehlmann hakkas rahvusloomingu alusel koostama eesti rahvuseepost "Kalevipoeg", kuid tema varajane surm ähvardas tööseisata. Siiski jätkas tegevusega Kreutzwald ning tema pingutuste tagajärjel "Kalevipoeg" ka trükis 1857-61 ilmus. Luule alal kerkisid esile Lydia Koidula, 8 Mihkel Veske ja Ado Reinvald. Proosakirjanikest tuleks esile tõsta Juhan Kunderit ja Eduard Bornhöhed. Viimane kirjutas juba tema eluajal äärmiselt laia populaarsuse võitnud "Tasuja".
Ka muusikas oli tunnete skaala väga lai, kujutati nii üleolevat rõõmu, kui ka valu ja traagikat. Palju hakati kujutama üksikisiku läbielamisi ja tundeid. Sageli põgeneti kunsti abil reaalsest maailmast ja kirjutati unistuste teemasid. Hakati huvi tundma surma ja müstika vastu. 19 saj. tõi endaga kaasa rahvuslikud liikumised euroopas, kujunesid välja mitmed rahvusriigid. Rahvuslikkus sai aluseks ka kirjanduses, kunstis ja muusikas. Hakati huvi tundma rahvusloomingu, pärimuste ja muinasjuttude vastu. 19 saj. tekkisid heliloojate rahvuslikud koolkonnad. 19 saj. olid muusikas välja kujunenud kõik klassikalised zanrid, oli tekkinud klassikaline helikeel, oli sündinud sümfooniline orkester ja enamus pille olid saanud oma tänase kuju ja kõla. Muudatused olid pigem sisulised, kaovad kindlad reeglid ja piirid. Uued jooned muusikas : 1) Muusikateosel on pikk, justkui lõputu meloodia. 2) Värvikam harmoonia. 3) Kasutati uusi kõlavärve.
annaabi.ee 
