Eesti rahvusspordiks on jalgpall, milles tähtsaim paralleel tööga on koostöövõime. Nii nagu jalgpallis, on ka tööturul võimalik saavutada paremaid tulemusi koostööd tehes oma meeskonnakaaslastega (kaastöölistega), ning pidev tahe enesearenguks on edasikandvaks jõuks. Ühtlustunnet suurendab ka Eesti jalgpallikoondiste mängudel käimine, pole paremat tunnet kui tuhanded eestlased ühel staadionil, laulmas meie rahvuslaule meie sangarite toetuseks. Mehed nagu Konstantin Vassiljev, Mart Poom, Andres Oper ja Sergei Pareiko ei kõla ühelegi eestlasele võõralt, ning nende edu on toonud ka meile, eestlastele, lugematult rõõmu. Kõike eelnevat arvestades püüame jõuda põhiväärtuseni, et kuidas siiski sport aitab meil tunnetada Eesti kodanikuks olemist ja lisaks milline on üldine kodaniku seotus spordiga ning kust see siiski alguse kõik saab, see pole mitte ainult omaette kompimine pimedas. Leian, et
2.1. Elulugu Franz Schubert sündis Lichtentalis 1797. aastal muusikatarmastavasse perekonda, kus korraldati alatasa muusikaõhtuid. Kodus mängis väike Schubert keelpillikvartetis vioolat, mida õpetas isa. 1808 astus Franz Viini Stadtkonvikt'i kooli ning pääses hea hääle tõttu õukonnakoori, kus jäi silma Antonio Salierile, kes seal pedagoogiks oli. Franz Schubert õppis mehe käe all aasta, kuid ei tahtnud kirjutada Salierile meelepäraseid itaalia laadis aariaid, vaid rahvuslaule ning seetõttu läksid teed lahku. 1813. aastal valmis noore helilooja esimene sümfoonia Re-mazoor, samal aastal lõpetas ta konvikti. 1814-1817 teenis leiba isa koolis abiõpetajana, sel ajal lõi ta uskumatult palju. Ainuüksi 1815. aastal kirjutas üle 140 laulu, nende hulgast tuntuimad ,,Matshaldjas", ,,Nõmmeroosike", ,,Gretchen voki juures", neli sümfooniat, kaks klaverisonaati ja keelpillikvarteti. 1817 loobus Franz Schubert koolitööst, pühendudes täielikult muusika loomisele
annaabi.ee 
