uuringute professor V. P. Cagnon väidab ajakirjas "International Security", et rahvusrühmade vahelist vägivalda provotseerivad nende juhtkonnad. Nende eesmärk on luua (sise)poliitiline olukord, kus ainus olukord oleks rahvuslik kuuluvus. Seejärel püüab eliit kujutada isiklikke huvisid rahvusrühmade huvidena ja mobiliseerida selle liikmeid kaitsma mitte oma majanduslikku heaolu, vaid rahvuslikke huvisid. Seega näeb Cagnon rahvuskonflikti põhjusena . 4 2 Macmillan Atlas of War & Peace: Bosnia Herzegovina: with special reports by correspondents of The New York Times. New York, 1996; lk. 3. mitte rahvusliku identiteedi säilitamise ja sõltumatuse püüdu, vaid konservatiivse eliidi võimulpüsimise soovi. (A. Kasesalu. Natsionalism ja rahvusvaheline konflikt Balkanil. Postimees 30. november 1995, lk. 10)
vildakalt küll meie ette pildi, nagu oleksid kõik umbes 5000 inimest, kes 26. aprilli ööl Tõnismäele kogunesid, olnud "vene pätid, kes hävitavad Tallinna". Reaalsuses on praegu, aasta hiljem, lõhkumise eest kohtu alla antud sadakond inimest, kes sugugi mitte kõik pole venekeelsed inimesed. Tõepoolest, juba kolm-neli päeva pärast juhtunut hakati siiski mainima, et "lojaalseid venelasi on ka, need, kes 26.27. ap- rillil kodus olid". Antud hetkel see tõesti vähendas rahvuskonflikti eskaleerumise võimalust, kuid samas propageeris mõtteviisi, nagu vene rahvusest kodanikud ei võikski kasutada oma põhiseaduslikku õigust avalikele kogunemistele. Baltimaad või Balkan? Seega "pronksiööle" järgnes meediakampaania arvamusartiklitena ja juhtkirjadena, mida jälgides tekkis mitmeid kordi tunne, et ma ei ela mitte 21. sajandi alguse Eestis, vaid 20. sajandi 90. aastate Balkanil. Serbia meedia haaras tookord kiiresti kinni Milosevii väidetest, et Kosovo
annaabi.ee 
