"rahvusklassikat" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

Riiklikuks Noorsooteatriks. Sõja järel, kuni 1949. aastani võib rääkida nn. järel- eesti ajast (määratluse on käibele võtnud Madis Kõiv ja seda laiendanud Maie Kalda – Kõiv 1999: 273; Kalda 2001: 572) – perioodist, mil eksisteerisid ja toimisid veel sõja- 26 eelsed kultuurimustrid ja -kogemused. Teatris avaldus see mh. repertuaaripildis: lavastati palju dramaturgiat, mida oli mängitud enne sõda, samuti rahvusklassikat; ka nõukogude näidendite hulgast valiti kunstiküpsemaid teoseid. Maailmaklassikast lõi Kaarel Karm, kes oli juba sõja eel pälvinud tähelepanu oma Shakespeare’i rollidega, 1945. aastal „Estonias” Andres Särevi lavastuses karge ja mehiselt traagilise Hamleti kuju. Järelkasvu hakkas teatritele andma teatriinstituut (1946–1950; viimane, III lend lõpetas 1951), instituudiga samal aastal avati Tallinnas ka balletikool. 1945. aastal loodi Teatriühing.