NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
Avastuslikult mõjus mitme, seni
pigem reanäitleja staatuses püsinud loovisiku avanemine tema käe all –
sobivaimaks näiteks Lembit Eelmäe nii oma suurrolliks kujunenud jõulise ja
hingelise Põrgupõhja Jürkana kui ka tormilist groteski, mängulist intensiivsust ja
traagilist ekstsentrikat ühitanud, omandikirest ja võimuihast väärastunud Mogri
Märdina „Kauka jumalas” (1977). Toominga varasema loomingu tõrksavõitu
retseptsiooni taustal väärib märkimist tema rahvusklassika-tõlgenduste
publikumenukus: „Põrgupõhja uus Vanapagan” kogus 8 aastaga ligi 38 000 ja
„Kauka jumal” üle 5 aastaga 32 000 vaatajat. Evald Hermaküla arendas kogu oma
teatritee jooksul avatud struktuuriga ja improvisatoorset teatrit. 1970. aastate
alguses pöördus temagi rahvuslike juurte ja arhetüüpide poole, luues mainitud
võtmes mitmeid mängulisi lastelavastusi (populaarseimana „Üks ullike läks
rändama”, 1973). Samas eelistas ta toona vormiliselt väike- ja monotükke