"rahvusklassika" - 1 õppematerjal

NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU

Avastuslikult mõjus mitme, seni pigem reanäitleja staatuses püsinud loovisiku avanemine tema käe all – sobivaimaks näiteks Lembit Eelmäe nii oma suurrolliks kujunenud jõulise ja hingelise Põrgupõhja Jürkana kui ka tormilist groteski, mängulist intensiivsust ja traagilist ekstsentrikat ühitanud, omandikirest ja võimuihast väärastunud Mogri Märdina „Kauka jumalas” (1977). Toominga varasema loomingu tõrksavõitu retseptsiooni taustal väärib märkimist tema rahvusklassika-tõlgenduste publikumenukus: „Põrgupõhja uus Vanapagan” kogus 8 aastaga ligi 38 000 ja „Kauka jumal” üle 5 aastaga 32 000 vaatajat. Evald Hermaküla arendas kogu oma teatritee jooksul avatud struktuuriga ja improvisatoorset teatrit. 1970. aastate alguses pöördus temagi rahvuslike juurte ja arhetüüpide poole, luues mainitud võtmes mitmeid mängulisi lastelavastusi (populaarseimana „Üks ullike läks rändama”, 1973). Samas eelistas ta toona vormiliselt väike- ja monotükke