Keskaja ja vararenessansi kirjandus
Järgenva perioodi kirjandus laadilt ning arengult palju keerulisem. Esineb 13. sajandi alguseni.
Esines kolme haruna: rahvuslikud sangarlaulud, feodalistlik rüütliromaan ja lüürika, klerikaalne
kirjandus. Kõigi kolme haru elemendid sageli põimusid. Rahvuslikus kangelaseeposes leiab
tugevaid rüütlikirjanduse sugemeid. Samuti leidub teistes harudes ka vaimuliku kirjanduse
elemente. Varaseim ning võimsaim on rahvuskirjandus.
Klerikaalne kirjandus on rahvuskirjandusest noorem, aga kuna seda viljeleb vaimulikkond, kujuneb
see Euroopa varaseimaks kirjalikuks kirjanduseks.
Rüütlikirjandus tekib põhiliselt 12. sajandil ja jõuab kiiresti õitsengule.
Uue sotsiaalse tegurina kirjanduste arengu esineb alates 13. sajandist linnade kujunemine tähtsaks
ühiskondlikuks jõuks. Linlaste huvid on vastuolus rüütliseisuse omadega, seetõttu kujuneb
linnakirjandus, mis on häälestatud teravalt antifeodalistlikuks. Klerikaalne kirjandus kaotab