mõtlemist. Keel ja kultuurilised traditsioonid omakord kujundavad rahva ja rahvusliku vaimu (Geist). Herderi ajaloofilosoofia tugineb inimese ajaloolisusele ja küsib nii korraga inimese olemuse järele, tema erinevuse järele loomadest kui ka tema keelelisuse ja rahvuslikkuse järele. Inimese loomusest (ja oluline, et mitte vastupidi nagu Marxil näiteks) on tingitud tema sotsiaalsus, vajadus elada ühiskonnas, mida seob ühine kultuur, keel, kombed. Rahvuskarakter on pakkunud huvi nii filosoofidele, ajaloolastele, antropoloogidele kui ka sotsiaalteadlastele. Sellest kõneles juba Thucydides Antiik-Kreekas ning hiljem Giambattista Vico, Montesquieu ja Karl-Friedrich Moser. Herderit või pidada esimeseks, kes andis sellele kontseptuaalse tähenduse, st hakkas rahvuskarakterit nägema millegi eraldiseisvana, alusena mingi rahvuse defineerimisele. Rahvuskarakteri kontseptsioon loob aluse ka rahvuskultuuri defineerimisele, andes
annaabi.ee 
