Keskaja muusika
on pärit 11.- 12. sajandist. Kirja panijate hulgas olid ka vagandid- rändüliõpilased või
teenistuseta vaimulikud. Nende ladinakeelsed laulud parodeerisid sageli kiriklikke hümne ja
võisid olla sisult üsna siivutud.
Vanemate säilinud rahvakeelsete laulude seas on kangelaslaulud (pr k chanson de geste)- pikad
eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi ilmselt väga lihtsate
meloodiatega. Neist kuulsaim on prantsuse rahvuseepor "Rolandi laul", mis on meieni jõudnud
11. sajandis lõpust, ent jutustab Karl Suure aegseist sündmustest.
Kangelaslaulude esitajaiks olid alamast seisusest rändmuusikud zonglöörid ehk menestrelid.
Need mehed ja naised rändasid ringi üksi või väikeste seltkondadena, elatades ennast lauldes,
mängides, trikke tehes ja taltsutatud loomi näidates. Enamasti olid nad ühiskonna heidikud, kel
polnud seaduse kaitset ega kiriku õnnitust. 14. Sajandi üks tähtsam luuletaja Petrarca kirjutas
annaabi.ee 
