iseseisvuda. Peale Eesti iseseisvusid samal ajajärgul veel Läti, Leedu ja Poola. See sai teoks tänu Antanti riikidele, kes ei suutnud kukutada bolsevike võimu. Ma arvan, et iseseisvumised tõid Antanti riikidele ainult kasu, sest Balti riigid olid Venemaa naaberriigid ja nad said niiöelda kaitsva vahevöö omale tänu nendele riikidele. Suveräänsuse saavutamine ei olnud ainult õnnelik juhus. Minu arvates tööstuse arengut, erakondade loomist ja rahvlusliku haritlaskonna väljakujunemist võib pidada oma riigi tekke eeldusteks. Lisaks olid eestlasted juba varem veendunud, et nad on omaette rahvas ja nad vajavad oma riiki. Muidugi oli vaja soodsaid olusid selle taotlemiseks. 1917. aastal saadud autonoomia ja kubermangude ühendamine oli selge samm oma riikluse loomisele. Edasine olenes ainult meist endist. Kokkuvõtteks ma arvan, et Eesti iseseisvumine sai võimalikuks sobiva ajahetke tõttu. Venemaa oli
riik peab võimalikult vähe sekkuma oma kodanike eraellu. Riik ei tohi sekkuda oma kodanike majandusellu. Eraomandus oli püha ja puutumatu, parimaks riigikorraks peeti demokraatlikku vabariiki, pooldati revolutsiooni, kui ühiskonna muutmise vahendit. Liberaalide hulka kuulusid väljapaistvad prantsuse ajaloolased F. Guizot ja A. Thierry jt, kes tegelesid eeskätt poliitilises võitluses aktuaalse Suure Prantsuse revolutsiooni uurimisega, kuid koostasid ka rahvlusliku ning Euroopa ajaloo üldkäsitlusi. Suurt Prantsuse revolutsiooni vaatlesid nad kolmanda seisuse positsioonilt ja tõid käibele mõiste klassivõitlus. Klassideks nimetasid nad suuri, vastandlike huvidega inimrõhmi, põhiklassideks pidasid nad aga feodaale ja talupoegi. Natsionalistid pidasid rahvust kõrgeimaks väärtuseks, leidsid, et rahvuskultuur ja keel kui ainulaadsed ning erakordsed väärtused peavad saama eelisarendatud, leidsid, et
annaabi.ee 
