Kogu taim, ka juured, omavad äratuntavat aromaatset, vaid palderjanile omast lõhna. Rahvapärased nimetused: o kassiviinad o vallerjaan o ülekäijarohi o krambirohi · Õitseb juulis-augustis. Ravimtaimena tuntakse palderjani juba meie ajaarvamise algusest saati, seega on ta kindlalt üks vanimaid ravimtaimi. Rahvameditsiinis on teda kasutatud eelkõige rahustava teena või unerohuna, kuid ka südamehäirete ja seedeteede krampide korral. Rahvausundeis on omistatud palderjanile maagilisi omadusi teda usuti kaitsvat kuradi, kurjade vaimude, kurja silma ja nõidade eest. Kasvukoht Sagedamini niisketel, kuid vahel ka kuivmatel päris-, loo-, lammi-, soo- ja rannaniitudel, madalsoos, lodumetsas, puisniitudel, sageli kraavikallastel, metsaservades ja võsastikes. Eelistab viljakamat mulda. Palderjan saab kenasti hakkama tavalisel toitaineterikkal aiamullal. Paljunemine Paljuneb seemnetega, vähem ka maa-
nagu maapeal. Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine). Surnuid maeti enamasti tavapärastesse
Et surnuid arvati olevat vallanud mingi kuri jõud, siis neid kardeti, aga lahkunud omastena ka armastati ja austati ning püüti lepitada ja nende heatahtlikkust pälvida hauapanustega või kalmule toitu tuues ja seal nendega koos süües või neid koju ühisele ohvrisöögile kutsudes (hingedeaeg). Alates II a.t. e.m.a. , kui läänemeresoome hõimud läksid rändkalastuselt ja jahinduselt üle aleviljelusele ja lõpuks põlispõldude harimisele, toimus muutus ka rahvausundeis ja kombeis. Tekkis arvukalt uusi usundilisi kujutelmi. Naaberhõimudelt laenati haldja (hooldaja) kaitsevaimu nimetus. Head ilma ja õigeaegset vihma loodeti taeva-, ilma- ja piksehaldjalt. Austati viljakasvu ja loomade sigivust soodustavaid haldjaid. Näiteks Mulgimaal viidi viljakushaldjale ohvreid ohvripaikadesse. Esivanemate hingi arvati edasi elavat putukatena (liblikad, mardikad), lindudena (toonekurg) või madudena (sellest koduusside austamine).
annaabi.ee 
