Ernst Idla võimlemissüsteemi sünd ja areng Eestis ja välismaal
Et võimlemist massidess viia, organiseeris Idla juba kahekümnendate aastate lõpus oma
mustervõimlejate abil mitmeid instruktorite kursusi üle vabariigi. Kuid kõige
põhjalikumad, kaks kuud kestvad kursused eelnesid Eesti Mängudele. Nendel kursustel
õpiti nii nais- kui ka meesrühmade võimlemiskavu, samuti rahvatantse. Idla koolkonnale
tüüpiliselt oli kursuste õppekavas suur tähelepanu teoorial: anatoomial, füsioloogial,
õpetamise metoodikal, folklooril. Näiteks rahvatantsutundides pakkus ta iga tantsu juurde
etnograafilisi teadmisi: kus, millal ja kelle poolt tants ja selle viis üles kirjutatud,
milliseid rahvarõivaid seal kanti , millised rahvakombed seal säilinud. Rõhk oli tantsu
hingel, mitte ainult sammude täpsusel. Miks tantsitakse? Kuidas tantsitakse? Suhe
partnerisse. See polnud tantsusammude reprodutseerimine, see oli looming.(Ingrid Idla,
Dagmar Normet, Aksel Tiik, 1991, "Ernst Idla-võlur Tallinnast", lk 73) Poole aasta vältel