loomingut kuni 1980. aastate lõpuni. Haritlaste põlvkon langes ideoloogilise terrori ohvriks. Selle tagajärjel nende loometegevus kahanes. Paljud haritlased olid sunnitud taluma ka repressioone. 1950.aastate teisel poolel algas eesti kultuuri osaline taastamine seoses Stalini surmaga. Uue haritlaste põlvkonna lõplik läbimurre toimus 60.aastatel, mil poliitilised olud muutusid vabamaks. Rahva kultuuriline aktiivsus jäi aga püsima ning ilmnes siis rohkem laulukoorides ja rahvatantsuringides. Taastus ka laulupidude traditsioon. 1950.aastate teisel poolel hakkas peale kasvama kõrgharitlaste uus põlvkond ning isetegevusharrastused hakkasid aga taanduma. 1955. aastal alustas ETV oma tegevust ning hiljem mingi üle värvitelevisioonile. Põhja-Eestis oli suur mõju Soome TV-l, mis andis võimaluse saada aimu läänemaailmas toimuvast. Nõukogude võimu ajal võeti kasutusele ka ühtluskooli süsteem. Hakati õpetama Eesti ajaloo asemel NSV Liidu ajalugu
vallas harida ning neile see keel selgeks teha. Kõike seda selleks, et meie maakonna mainet teiste Eesti linnade ees tõsta. Üks oluline küsimus on ka see, mida saavad teha meie linna eakad selleks, et hoida end tegusa ja aktiivsena ning mitte tunda end kasutu ega sotsiaalselt tõrjutuna? Kui nüüd mõtlema hakata, siis on selleks päris palju erinevaid võimalusi. Vanemad inimesed saavad aega veeta Kohtla-Järvel asuvas Pensionäride Päevakeskuses, nad saavad käia rahvatantsuringides ja laulukoorides nii tantsimas kui ka laulmas, külastada erinevaid kultuuriüritusi nii Kohtla-Järvel asuvas kultuurikeskuses kui ka Jõhvi kontserdimajas või olla mõne seltsi täieõiguslik liige. Ent sellest hoolimata ei ole inimesed selle kõigega rahul ning nende elu pole madala pensioni tõttu pooltki nii kerge ega roosiline, kui see olla võiks. Madal pension ning tööhõive on segavateks faktoriteks, mille tõttu ei saa meie pensionärid olla nii aktiivsed, kui nad olla tahavad
annaabi.ee 
