"rahvasusus" - 1 õppematerjal

Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel

Zelenin selliseid surnuid "rändavateks"28 või "pandiks antuteks"29. Surmahetkest alates kuulub nende hing ja keha deemonitele ja ükski palve ei saa neid päästa. Selliste isikute muldasängitamine solvab püha mulda. Muldasängitamise eest võib maa kätte maksta (nt viljakandmatu aastaga). Niisugune laip ei kõdune ja hing ei saa hauatagusesse maailma: ta kas rändab maapeal, teenib kuradit või saab ise deemoniks (Russalkaks, vereimejaks või kikimooriks). Taolise koolnu ja haua seos oli rahvasusus vankumatu. Ülalmainitud põhjuste tõttu peeti "vääralt surnut" elavatele ohtlikuks. Tema haud oli elavatele ohtlik, seal võis haigestuda, eksida teelt ja isegi surra. Seetõttu ei maetud neid kalmistule, vaid eelistati kohti, kus keegi ei käi (sood, ovraagid). Mulda neid ei sängitanud, vaid kaeti puulehtedega ja samblaga. Kirik ei lubanud "vääralt surnuid" matta kalmistule, kuid keelas neid jätta ka maa peale. Keelule vaatamata elas hirm rahva seas veel kaua. Näiteks, 1913.a