rahu, mis oli Leedu jaoks õiguslik alus. Järgmiseks tähtsamaks aktiks oli maareform ja rahareform. Poliitiline elu: Parempoolse tiiva moodustasid Kristlik-Demokraatlik Partei (LKDP), Talurahvaliit ja Tööliste Föderatsioon. Keskel paiknes: Rahvuslik Progressipartei (LRP) - A. Smetona, J. Basanavicius, M.Ycas; Suur toetus Leedu armee ohvitseridelt (Alles 1926. aastal pääsesid parlamenti). 1924. aastal moodustati Leedu Rahvuslik Liit. Vasakpoolsed: Rahvasotsialistide partei (LRSP) - Vasakliberaalne maarahva partei marksistliku kallakuga. Kommunistlik Partei keelustati Leedus ära 1919. aastal. 1922. aasta põhiseadus andis parteidele suure tegutsemisruumi. 1922. aasta konstitutsioon- 1. augustil 1922. aastal Asutav Seim võttis vastu põhiseaduse, mille järgi valiti piiratud võimuga president parlamendi poolt kolmeks aastaks. Täidesaatev võim kuulus peaministrile ja valitsuskabinetile,
15 ministrist 5 kadetti. Nende lahkumine polnud mõeldud valitsuse laiali ajamiseks, vaid pigem surveavalduseks. Loodeti, et pahempoolsed teevad järeleandmisi. Ülevenemaaline KTK oli avaldanud AV-le oma poolehoidu, kohe pärast juulikriisi maha surumist alustasid vasakpoolsed parteid uue AV koosseisu moodustamist, sooviti jätta kodanlikud parteid koalitsioonist välja. Valitsuse kujundamine võttis natuke aega. 25.juulil astus ametisse, koosnes pmst esseeride, vähemlaste ja rahvasotsialistide esindajatest. Olid ka mõned kodanlikud ministrid, neid ei võetud kui oma parteide esindajaid, vaid kui oma eriala spetsialiste. Peaministriks sai Aleksander Kerenski. Kerenski oli sündinud 1881, 31 a-lt sai peaministriks, oli ennekuulmatult noor vanus. Oli sündinud Simbirskis, samas linnas kui Lenin. Nende isad olid omavahel head tuttavad. Lenini isa kubermangu rahvakoolide inspektor, Kerenski isa kubermangukooli direktor. Pojad ilmselt varem tuttavad polnud, vanusevahe 11 a
annaabi.ee 
