Henry VII
Henry õukonna ametnikud ja teenrid olid kenasti ära õppinud, mida on võimalik saada
vastutasuks ustava teenimise eest ja üsna kiiresti sai neile selgeks seegi, et noor kuningas polnud
oma alluvate töö suhtes kuigi nõudlik. Lisaks sellele, et ta nõudis pidevalt enda ümber sära ja
hiilgust ning ajas taga au ja uhkust, meeldis talle ka kära ja märul, talle oli meele järele sõltlaste ja
sõnumitoojate pidev sebimine, ta oli vaimustuses rahvarohkusest. On olemas küllalt tõendeid selle
kohta, et tema valitsemisaja alguses kujutas õukond endast parajat hullumaja.
Staatuse üheks kindlaks tundemärgiks olid suured saatjaskonnad ja iga kõrgemast seisusest külaline
tõi endaga kaasa nii palju teenreid kui vähegi võimalik. Nendega olid ühes kõikvõimaliku kraamiga
täidetud veovankrid, terve hulk kirste garderoobitarvete ja livreedega ja trobikond hobuseid
rännakuteks, jahipidamiseks ning turniirideks