V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
arvutud kohturingkonnad ja lään-konnad, mis linnas läbisegi ristlesid, üksteisel ees seisid,
segamini läksid, risti-rästi üksteise peale kuhjusid, üksteisesse lõikusid; tihe võrk
öövahtkondi, patrulle, vahiposte oli täiesti asjata, sest nende vahelt pääsesid relvastatud
vargad, röövlid ja mässajad ilusasti läbi. Selles korratuses polnud siis ka midagi kuulmatut,
kui mõni jõuk mingile lossile, paleele või majale kõige rahvarikkamas kohas kallale tungis.
Enamasti tulid naabrid alles siis appi, kui riisumine juba nende enes-teni ulatus. Tulistamist
kuuldes toppisid nad kõrvad kinni, sulgesid aknaluugid, barrikadeerisid uksed, jättes
löömingu saatuse hooleks, tulgu siis valvesalgad appi või mitte. Järgmisel päeval kõneldi
Pariisis: «Täna öösel tungiti Etienne Barbette'i majja. Marssal de Cler-
400
mont sai nahatäie» jne. Sellepärast polnud üksnes kuninglikel residentsidel, nagu
annaabi.ee 
