Keskaja linnas
juhatasid kätte käärid jne.
Igal tänaval oli oma eripära. Käsitöölised ja kaupmehed tegutsesid eraldi tänavatel või
linnaosades. Asupais valiti enamasti praktilistel põhjsutel: parkalid töötasid jõe ääres, sest neil
oli tarvis palju vett, pagarid tegutsesid viljasalve lähedal, et jahju oleks lihtne kohale
toimetada, nahakaupmehed seadsid end sisse tapamajade lähedusse, küünlakaupmehed leidsid
koha kirikute juures, kus liikus palverändureid.
Linnad muutusid üha rahvarikkamaks, inimesed kohtusid tänavatel, kalmistutel ja
katedraalides. Kahjuks oli ebatervislik ja tihedasti asustatud linn ka nakkushaiguste kiire
levimispaik.
Liiklusummikud ei ole ainult meie aja omapära. Toona oldi kitsad tänavad tuubil täis
kaupmeeste lette, seal liikusid lambakarjad ja vankrid, sagis rändkaubitsejaid-kõik püüdsid
endale kohta ja teed teha.
Tänav kujutas endast kõvaks tallatud maapinda, mille keskele oli roiskvee äravooluks
kaevatud rentsel
annaabi.ee 
