Viiul
torupilli kõrvale tõrjuma, sest uute tantsude mängimiseks sobis viiul paremini. Need tantsud olid
kadrill, polka, reinlender, galopp, polkamasurka, valss jt.Viiuleid osteti ka linnast, kuid enamasti
valmisid need vanemal ajal kodusel teel.
Pilli oli raske õppida, see nõudis mängijalt pidevat harjutamist. Laulu õpetamisel oli 19. sajandil ja
veel 20. sajandi alguses kõige tähtsamaks pilliks viiul. Viiulit õppisid koolmeistrid mängima seminaris
või kihelkonnakoolis. Rahvapillimehed valmistasid sageli oma pilli ise ning mängisid viiulit
rahvapäraselt improviseerides ja lahtisi keeli kaasa tõmmates. Viiuli laiema levimisega arenes ka
koosmäng kaks viiulit ja kannel. Vanem pilli toetamise viis (vastu rinda) võimaldas mängijal kaasa
laulda.
Tänapäeval on viiul rahvamuusika mängimisel üks populaarseimaid pille. Rahvapärast viiulimängu
õpetatakse pärimusmuusika õppelaagrites, mitmetes muusika- ja huvikoolides ning kõrgkoolis.
annaabi.ee 
