Antiikkirjanduse konspekt
Sappho väljendab kujukalt, psühholoogilist analüüsi on vähe. Maalib tunnete keskkonda, armastuse
füsioloogilist väljendust. Kirjeldas elu pisiasju.
Tuntuim on tema ,,Hümn Aphroditele", milles Sappho pöördub jumalatari poole palvega halastada ja ilmuda
teda lohutama.
Ühes teises luuletuses kirjeldab luuletaja naise ilus hurmavat mõju.
Armastusele luuakse vastav taust- nägusad riided, aroomid, lilled ja kevad, kuid elamused on, nagu
rahvaomaseski armastuslaulus, sageli nukra iseloomuga. Enamasti kujutab Sappho hüljatud või vastamata
armastust.
Suure osa Sappho luuletustest moodustasid epitalaamionid- pulmalaulud, mida lauldi õhtul, kui pruut saadeti
peigmehe majja. Säilinud katkendid sisaldavad mõrsja hüvastijättu neiupõlvega, noormeeste ja neidude koori
vahelisi võitlusi, laule ja nalju noorpaari kambri ees. Kirjeldatakse ka mõrsja veetlust.
Oma luules toob Sappho mõnikord terveid episoode mütoloogiast, kirjeldades nt
annaabi.ee 
