Naljandid ja anekdoodid
vastandades end mõnele teisel rühmale, sellest distantseerudes, n-ö. vaenlase otsimise kaudu. Omal
kultuuril näib puuduvat spetsiifika, võõrastel kultuuridel seevastu näivad olevat mingid iseärasused.
Oma kultuuri tajutaks normaalsena, "õigena", "heana", võõrast kultuuri veidrana, "väärana",
"pahana".
Rühmaidentiteedi moodustumise aluseid on kõikekokku päris palju. Põhilõikeid, mille alusel
rahvanali oma "meie"/"nemad" -suhted korraldab, on siiski kaks: sotsiaalne ja etniline. Rahvanalja
pilkeobjekti-valik on omapäraselt "tsentrifugaalne". Väga teravasti töötab sotsiaalne "meie"-teadvus
alt üles: sulane pärib naljandis võidu peremehe, talumees vaimuliku või aadliku, kellamees või
köster pastori, toapoiss või kutsar härra üle; uuemas poliitilises naljas on tegelaskujud kaasaegsed,
kuid pilke põhisuund ikka alt üles. Samal ajal pilkab naljand ka "marginaale" -- käsitöölisi (eriti
rätsepaid ja kingseppi) ja kaupmehi, asotsiaale ja kerjuseid.
annaabi.ee 
