Luulereferaat Ellen Niit
annab need seosed meile lähedase looduse ja inimeste kaudu. Luuletaja otsib iseend oma maa
ja selle looduse kaudu. Iga ta luuledetail on leid selle otsimises, iga kujund osake iseenda
defineerimisest. Luulekogus on valdav assotsiatsioonidele ehituv luule, eriti värsiraamatu alg-
ja lõpposas. Tegemist on intiimselt vahenditu ja endamisi mõtiskleva poeesiaga Tunnetatud
loodusesideme kaudu tunnetame omakorda Ellen Niidu ühtsust eesti luule kauaste ja
olemuslike traditsioonidega, rahvaluuleni välja. (Mallene, 1970)
7
Kohati on ,,Linnuvoolijas" täheldatav libastumine proosa piirimaile, luulekujundid nagu
pageksid autori käest, kes nende puudumist püüab korvata värvika kirjeldamisega (,,Seisatus
Tõnismäe künkal", ,,Kurbrõõmus lugu mu isa punase tutiga mütsist"). Autori pärusmaaks jääb
eriliselt, kordumatult laulev, riiminõtke ja puhas lüürika, luuletused, millel on muusika põues.