Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
W. von Willmanni „Juttud ja
Teggud” näitel
Ratsionalistliku mõttelaadiga „Juttud ja Teggud“ (1782) alus on läti ilmaliku kirjanduse rajaja
Stenderi teos „Kaunid valmid ja jutud“. See lähtub omakorda Aisopose, Lutheri valmidest,
legendidest, lugudest, anekdootidest, ulatudes „Tuhande ühe öö“ muinasjuttudeni. Willmann lisas
oma raamatusse Helle grammatikast pärit mõistatused ja kasutas vanasõnu oma lugude
õpetusosades, olles nii esimene, kes rahvaluulematerjali raamatust rahvale tutvustas. Mõistatuste
lahendamisel oli vanarahva pedagoogikas ja kodukoolis tähtis koht. Willmann on juttude
õpetusosades küllaltki kriitiline kõrgemate seisuste suhtes, kuid jääb siiski feodalistliku süsteemi
raamidesse. Sõnastusstiililt lihtsakoeliste lugudega püüab ta eeskujuks seada jumalakartlikku,
usinat, kainelt kaalutlevalt ja sõnakuulelikku inimest, taunides kadedust, salakavalust, tigedust,
ükskõiksust jumalasõna suhtes, alkoholi jms