Nõuandeid ja teadmisi tervishoiu ning arstiteaduse alalt sisaldasid ,,Lühhikenne õppetus terwisse hoidmissest" (1854) ja ,,Kodutohter" (1879). Rahvavalgustuslike töödega püüdis Kreutzwald avardada lugejate silmaringi ja levitada teadmisi.'tunnustuse on Kreutzwald pälvinud eelkõige oma rahvaluuletöötlustega ,,Kalevipoeg" (rahvaväljaanne 1962) ja ,,Eestirahva Ennemuistlsed jutud" (1866) ning ilukirjandusliku loominguga. Kreutzwaldi peateos on rahvaluuleaineline eepos ,,Kalevipoeg". ,,kalevipoja" kirjutamist alustas juba Faehlmann, kes jõudis eepose sündmustiku visandini ja saksaleelsetele sissejuhatavate stroofide koostamiseni. Kreutzwald kahtles, kas talle on ,,Kalevipoja" jätkamine jõukohane, kuida asus siiski peagi tööle. Järgnevatel aastatel käis kirjanik korduvalt Võru-ja Setumaal. Kalevipoja-lugude lisa kogumas. Eeskujuks olid Kreutzwaldile seejuures antiikeeposed, keskaja Euroopa eeposed ning
esimesel poolel. Ületanud lõpuks hingelise kriisi, haaras Kitzberg taas sule ja alates 1887. aastast kuni lahkumiseni Karksist võime rääkida tema esimesest viljakas loominguperioodist. Sel ajal pani ta kirja oma 1919. aastal ilmunud draama ,,Enne kukke ja koitu" esialgse versiooni, ajaloolise jutustuse ,,Maimu" ja näidendi ,,Pilla-Peetri testament". Pöögles valmis ka näidendi ,,Punga Mart ja Uba-Kaarel" käsikiri ja rahvaluuleaineline jutustus ,,Libahunt". Siirdumine uutele töökohtadele vähendas märgatavalt Kitzbergi loomingulist aktiivsust. Pöögle kohtukirjutaja kohalt lahkus Kitzberg 1892 aasta lõpul. Majanduslikult tähendas õpitud ametist loobumine talle suurt kaotust, lisaks minetas ta seltskondlikult tunnustatud asendi, mille ta Karksis oli omandanud. 1893. aasta algul asus Kitzberg Viljandisse, kus ta sai tuttavate vahendusel sealse põllumeeste seltsi ökonoomikuks. See amet
annaabi.ee 
