Keskaja ja vararenessansi kirjandus
Koolides õpetati neid distsipliine, mille määras kirik. See tähendab seitset vaba kunsti, mis olid
triivium- grammatika, retoorika, dialektika ja kvadriivium- geomeetria, aritmeetika, astronoomia,
muusika.
Keskajal tekkisid senini ainuvalitseva antiikse kreeka- ja ladinakeelse kirjanduse asemele
rahvuskeeled.
Keskajal jätkub küll ka ladinakeelse kirjanduse traditsioon, aga see kaotab sajandite vältel oma
tähtsuse.
Varasemas keskaegses kirjanduses saab eristada kolme komponenti: rahvaloomingulised
traditsioonid, antiikkirjanduse järelmõjud ja kirjalik kirjasõna. Kõige olulisem neist oli rahvaluule.
Kõige viljakamaks lähteaineks traditsiooni vahendajana sai eepiline luulue, kus olid kõige
ulatuslikumalt ja ilmekamalt talletatud pärimused ajaloolistest sündmustest ning isiukutest,
olustikulistest omapäradest, kommetest, uskumustest.
Ka antiikne kirjandus on keskaegsele kirjandusele tugevat mõju avaldanud. Vaatamata kiriku
annaabi.ee 
