Tammsaare ja Gailit elulugu
kantniku joomapahesse langemist, ta perekondliku õnne lagu ja kraavi kukkumise surma.
Õpetlik tendents sumbub kantniku, ta kodukondsete ja kõrtsiseltsilistegi vallalises
karakteristikas, faabula juhtimine peatub meelsalt vaeserahva olustikuliste pisiasjade
vahelekriipsutamises, kilke ja prussakaid unustamata. Ei puudu aga algajal ka haleduseni
kaasaliigutatud meeleolude tsipakesi. Seda ebatasast tähendusliikumist väljendavad
lamedavõitu kirjakeele harjumused kõrvuti värskelt rahvalikkude kõnekäändudega (näit.
,,tõmba parem pool toopi va kõrihöövelt"). Huvitavamad kõigest sellest on jutukeses
laialepillatud alatoonid. Need aimavad nagu ette hilisemaid ehttammsaarelikke juhtmotiive:
elu näib hea ja see on halb; inimliku eluõnne tumedate sunduste vastu ei ole midagi parata;
aga kõige madalamalgi on armastuse ja kaastundmuse silmapilgud kõige ülemad.
Oma ülesannet ei näe ma muidugi mitte tähelepanu peatamises Tammsaare Hanseni kõigil
annaabi.ee 
