Vaibakunstnik Anu Raud
jumal annab.”
Lisaks muuseumile on Raud ära ostnud ka vallamaja ja nüüd koos muuseumi sõprade
seltsiga vana vaestemaja, mis hiljuti põles (kole peretüli sääl elanud inimeste vahel).
Juba praegu on muuseumi ja Kääriku talu vahel kujunenud täiesti toimiv õpikeskkond,
noored saavad talus süüa ja ööbida, muuseumis Raua kogudega tutvuda, maalida-
joonistada, rahvakunstipraktikat teha – kõigi kunstikõrgkoolide tudengid käivad
rahvakunstipraktikal, Tallinnast, Tartust ja Viljandist.
“See on elu vundament − nende asjade keskel olla, neid uurida, tunda.” (Raud kiidab
Tartu noorte joonistusoskust ja ohkab veidi, mõeldes parklaaugule, mis Tallinnas
kunstiakadeemia asemel haigutab.)
“Oleks praegu sellist vaimujõudu, et ütleks noortele – kõigi nende välismaa riikide ja
firmade nuumamine on jama. Hakake kandma oma vanaemade kootud ja tehtud riideid.
Nii nagu mina käisin koolis! Kui palju me saaksime oma raha endale jätta