Vaibakunstnik Anu Raud
sisseastumiskatsetele maali erialale ja põrusin. Maali hinded olid mul küll vist suisa
viied, aga joonistamises ei läinud hästi. Joonistasin ja joonistasin mingit poolakti või akti,
kustutasin nii palju, et näo kohale tuli auk. Ja sain kahe.
Siis ütles Olga Maasik mulle, et tekstiil ongi palju praktilisem, saab samamoodi värvi
käsitseda. Ja ma läksingi ja sain sisse ning ma tõesti ei kahetse. See sobib hästi kokku
mu kogumis- ja rahvakultuurikirega.”
Ühtki sovetlikku kangast või vaipa pole Raud teinud, kuigi enne teda, tollases
nõukogude kunstis oli see tavaks. Tõsi, Raud rõhutab, et Lenineid ja säherdust kraami
tegid ikka need, kes teenida tahtsid, ülejäänutel oli üsna vaba põli, kui nad “vormiga
tegelesid”.
Eks kunstnike ninamehed oskasid kuidagi oma liidu liikmeid kaitsta – Enn Põldroos ja
Ilmar Torn suutsid pareerida ülalt tulevaid lööke – hundid söönud, lambad terved.
annaabi.ee 
