Rooma, vabariik ja keisririik
See
tähendas, et arvesse ei läinud mitte iga kodaniku hääl eraldi, vaid iga väeosa või piirkond
omas kokku ühe hääle. Need alajaotused olid aga korraldatud nii, et eelise said jõukamad
kodanikud. Vaeste kodanike tahe jäi rahvakoosolekul harva peale. Seega sõltusid Rooma
rahvakoosolekud sõltus alati suurel määral magistraatidest ja senatist ning väljendas peamiselt
rikkamate kodaniku huve. Demokraatliku Ateenaga võrreldavat mõju riigiasjade otsustamisel
Rooma rahvakooselekud ei omandanud.
Seega võib öelda, et Rooma riigikord oli aristokraatlik. Riiki juhtisid magistraadid ja senat.
Riigiametisse pääsesid vaid vähesed, kes olid piisavalt jõukad, et pühendada kogu oma aeg
riigasjadele, olid avalikkuse ees tuntud ja omasid poliitilise elu kogemusi. Nii juhtis riiki üsna
kitsas perekondade ring – nobiliteet (nobiles – tuntud) –, millesse kuulus nii patriitse kui ka
jõukaid plebeisid
annaabi.ee 
