raamatuid. Talupoegade pärisorjusest vabastamine algas Eestimaa kubermangus 1816, Liivimaal 1819. Sel puhul said kõik talupojad endale perekonnanime. Paljud nimed olid saksapärased, sest nende panekul kuulus otsustav sõna mõisahärradele. Mõisatega seotud talurahvavallad said algelise omavalitsuse ja rahva omavaheliste asjade lahendamiseks vallakohtud, kus õigusemõistjateks olid taluperemehed. Kindel alus pangi, nagu juba eelneval mainitud, rahvakoolile, mis arenes eriti jõudsalt Liivimaal. Siiski jäid reformid öpoolikuks, sest talupoegadele anti vabadus ilma maaomandita. Talumaad tuli mõisnikult rentida vaba leppe alusel ja tingimused määras tema. Renti maksti peaasjalikult tööga, tegelikult jätkus pärisorjus (entsüklopeedia 1998). Rahvakunst 8 Eestlaste kunstielust pole võimalik kõneleda veel sellelgi perioodil ja seepärast tuleb piirduda vaid mõningate rahvakunsti puudutavate märkustega. Baroksed elemendid, mida 17
kohapeal täiesti suletud tegevuses, kus töötas vaid ülikooli surrogaat (asekool) Järvamaal Albu mõisas, mõisnikele. Maarahva lastel oli ülikooli pääsemine võimatu. Sama kehtib gümnaasiumide kohta, mis loodi Tallinna, Tartusse ja Pärnusse. Kuid ka küladesse tekkisid koolid ning kodudes hakkasid inimesed õppima lugemist. Eestlased jäävad igavesti võlgu eriti ühele mehele, Risti ja Harju-Madise pastori pojale Bengt Gottfried Forseliusele. Forselius pani aluse eesti kiriklikule rahvakoolile kirjaoskuse levitamisele ja koolmeistrite koolitamisele. (Tartu lähedal töötas B. G. Forseliuse Õpetajate Seminar). Huvitav episood Forseliuse tegevuses oli tema sõit Stockholmi 1686. aastal, kus ta Karl XI-le esitles kahte oma parimat õpilast Ignatsi Jaaku ja Pakri Hansu Jüri. Kuningas jäi koolimehe tööga väga rahule, kinkis kummalegi poisile kuldraha ja andis hiljem Forseliusele kooliasjade korraldamiseks laiad volitused, et trotsida baltisakslaste sabotaai. Kahjuks
annaabi.ee 
