Eesti Nõukogude okupatsiooni ajal 1945-1985
1951. a. kuulus parteisse 18 500 liiget, kelle seas oli eestlasi alla poole. Parteiliikmeid
iseloomustas madal haridustase. Linnades, maakondades ja valdades olid kommunistliku
partei poliitika teostajateks kohalikud parteikomiteed ning üha tihenev parteiorganisatsioonide
võrk. Kommunistlik partei allus täielikult Moskvale ja lähtus oma tegevuses sealt saadud
juhtnööridest ja korraldustest.
Kommunistliku partei ja keskvõimu tahet täitis Eesti NSV valitsusjuhil
(Rahvakomssaride Nõukogu, 1946. aastast Ministrite Nõukogu esimees), kelleks oli 1944-
1951 Arnold Veimer. Liiduvabariigi kõrgem seadusandlik võimuorgan oli Eesti NSV
Ülemnõukogu Presiidium - ei omanud reaalset võimu. Presiidiumi esimeheks oli 1940.
aastast alates Johannes Vares Barbarus, kes sooritas 1946. aastal ilmselt südametunnistuse
piinade tõttu enesetapu. Tema järglaseks sai Eduard Päll.
EKP juhid
annaabi.ee 
