Rahvastiku arvu muutus liivisõjast 18. sajandi lõpuni
aastaks oli see kahanenud
120000-140000 inimeseni. Pärast sõja lõppu oli aga Eesti rahvaarv üllatavalt kiiresti taastunud.
1695. aastaks oli see kasvanud 350000-400000 inimeseni. Suure rahvaarvu tõusu peamiseks
põhjuseks oli pikk rahuaeg, mis soodustas sündimust. Ka ei võetud eesti mehi sundkorras Rootsi
väkke, mis kasvatas veelgi rahvaarvu. Rohkesti asus Eesti aladele elama ka vene talupoegi ja
soomlasi, väiksemal määral ka hollandlasi, sotlasi, ungarlasi, leedulasi jt. Suurem rahvakaos
tekkis ikaldusega, suri nälga hinnanguliselt 70 00075 000 inimest. Seega elas Põhjasõja eel
Eestis maksimaalselt 325 000 inimest ning sellele järgnenud katkuga. Hinnanguliselt oli Eesti
rahvaarv siis umbes 170000. 18. saj lõpuks küündis Eesti rahvaarv 480000-ni.
.
Põhja sõja ajal oli Põhja-Eestis taas ikaldus.. Kaotused olid umbes 40 000 inimest. 1710. aasta
katkuepideemia oli Eestis üks tõsisemaid ja sai alguse Ungarist. Eesti- ja Liivimaal puhkes katk