Eesti I maailmasõja ajal kuni vabariigi väljakuulutamiseni
Jaan Tõnisson, kes
tegutses Lõuna-Eestis, soovitas luua kaks eesti kubermangu. Venemaa AV määrus: 30. märts
ühendati Eesti ala autonoomseks kubermanguks : välja jäid Narva, Setumaa ja mõned
vallad. Peagi saadi luba eesti rahvusväeosade loomiseks. Kuni 1917 aasta sügiseni ei
nõudnud ükski Eesti erakond riiklikku iseseisvust.
Maapäev e Ajutine Maanõukogu, mille valimised toimusid 23.mai(kutsuti kokku 1.juuli).
Tegu oli rahvaesindusega, omamoodi parlamendiga. Ülekaalus olid pahempoolsed
sotsialistlikud erakonnad. Parempoolsed (Pätsi Talurahva Liit e Maaliit, Tõnissoni
Demokraatlik Erakond e Rahvaerakond ning Radikaaldemokraatlik Erakond), baltisaksa
mõisnikke ja linnakodanlust esindavad jõud, olid pärast Veebruarirevolutsiooni nõrgad
pooldasid tasakaalukamat arengut, mõõdukamaid reforme ning suuremat eraldatust
Venemaast. Reformid : uued kreisivalitsused, I Eesti jalaväepolk (aprill 1917).