NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
jätkuv diferentseerumine tohutu impeeriumi erinevates piirkondades. Kunstivabaduse tõmmet
(enamasti mitmesuguste modernistlike suundade poole) tunti kogu "idablokis" ju kõikjal, kuid
selle tegelik avaldumisjõud sõltus kohalike võimude leebusest. Baltimaadel eelistasid
kohalikud võimud vaadata vähem ohtlikele opositsioonivormidele (nagu kunstilised
uuendused) üldiselt läbi sõrmede. Seetõttu meenutasid arengud siin mõnes osas pigem Ida-
Euroopa "rahvademokraatiaid" kui Venemaad ennast. Abstraktne maal, atonaalne muusika,
vabavärss, teadvusvooluromaan, mis Moskvas või Leningradis kõik olid keelatud, võisid
Baltikumis teatud määrani vaikselt õilmitseda.
Järjest rohkem andis tunda ühiskondlik surutis. Üheks vastuseks sellele oli pöördumine oma
ajaloo ja "juurte" poole, mida kõige paremini esindas Mikk Mikiveri Eesti-aineliste lavastuste
Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike
laine 1960
annaabi.ee 
