Villem-Grünthal Ridala luuleanalüüs
Kevad ongi just selline aastaaeg, kus tõepoolest
kõik õitseb ja tärkab ja loodus on hämmastavalt kaunis. Kevade kadumist kirjeldab ta oma
luuletustes kui ebameeldivat tunnet, kus kõik värske ja puhas õhk kaob.
Ridala kirjeldab enda luuletustes üsna vähe inimese meeleseisundit. Ta ei kasuta jõulisi
tundeid ega ülejoovastavat rõõmu. Pigem on suhtumine tasakaalukas ja rahulikult analüüsiv.
Näiteks luuletuses „Tusk” kirjeldab ta väsimust ja rahuvajadust. Kuidas tahaks lihtsalt
kaduda, leida rahu ja vaikust. Luuletus on nukker ja mõtlemapanev, paljude luuletajate arvates
annab see ülimalt hästi edasi inimese üksildast tunnet.
Luuletuses „Koites” kandub kevad üle suveks. Ridala kirjeldab kaunilt, kuidas tähed taevast
kaovad ja ööd muutuvad lühemaks. Vaikselt hakkavad ärkama linnud ja kostma nende kaunis
laul. Ridala ei kasuta ülevoolavaid tundeid. Kasutab isikustamist – näiteks „uneleva maa”.