A.dumas Kolm musketäri terve raamat
ukse avas, näol veel eelmise õhtu mure jäljed.
«Planchet,» ütles talle d'Artagnan, «ma lähen võibolla kogu päevaks ära, järelikult
oled sa vaba kuni kella seitsmeni. Kell seitse õhtul aga pead olema kahe hobusega
sõiduvalmis.»
«Ah nii,» ütles Planchet, «näib, et meil on kavas oma nahk veel mõnest kohast
auklikuks teha lasta.»
«Sa võtad oma musketi ja püstolid kaasa.»
«Nojah, mis ma rääkisin!» hüüdis Planchet. «Seda ma arvasin. Neetud kiri!»
«Rahustu ometi, tainapea, me läheme ainult lõbu-sõidule.»
«Jah, lõbusõidule, nagu tol ilusal päeval, kus kuule sadas nagu rahet ja lõksud
kerkisid maa seest.»
«Kuulge, härra Planchet, kui teil on hirm, lähen ma ilma teieta,» ütles d'Artagnan.
«Mulle meeldib rohkem reisida üksi kui koos hirmust võbiseva kaaslasega.»
«Härra solvab mind,» ütles Planchet. «Ja ometi on härra mind tegutsemas näinud.»
«Seda küll, aga ma arvasin, et oled ühe korraga kogu oma julguse ära tarvitanud