Inimõigused ja nende piiramine õigusega
valmis [Luts 1997, lk 91].
Just mõistus käsib inimesel otsida rahu ja näitab kätte põhimõtted selle saavutamiseks. Neid
mõistuslikke põhimõtteid nimetabki Hobbes loomuseaduseks. Loomuõigus on üksnes
vabadus, loomuseadus seevastu sisaldub kohustusi. See ei ole normatiivne seadus, vaid
eelkõige mõistlikku arusaam inimsoo säilitamiseks vajalikest vahenditest. Loomuseadus
ütleb, et rahu saavutamiseks tuleb inimestel loobuda kõigist rahurikkuvast õigusest, pidada
kinni kokkulepetest, näha teistes endaga võrdseid ning lasta tüliküsimused lahendada
erapooletul kohtunikul [Ibid., lk 91]. See ongi Hobbesi ratsionalistliku loomuõigusõpetuse.
Inimmõistus on ise seadusandja.
Ilma relvajõu abita ei saanud inimestele kindlustunnet anda. Peavad inimesed kokku leppima,
et alluvad kõik võimule, ,,keda igaüks üksikuna kardab ja kelle korraldusel ta peab oma
käitumise allutama üldise hüvangu huvidele [Leviathan, Cap
annaabi.ee 
