Krõõt sai kohe oma nõrkusest jagu, käskis seppa tule-lontisid nõutada, ja tõttas siis uuesti metsa tütre jälgi otsima. Sepp oma sellidega läks kaasa. Kaheksa inimest, kõigil tulelondid käes, luusisid metsa jälle risti ja põigiti läbi, ajuti üksteise ja kadunud tüdruku nime hõigates, seisatades, mõnda jälge uurides, pead raputades ja murelikult ikka jälle uuesti otsides. Metselajad põgenesid hirmuga nende eest, unised kaarnad ja varesed kaebasid kraaksudes rahurikkumise üle. Koidupuna hakkas kumama, aga ei Risti Krõõt ega Villu tundnud väsimust ega pannud tähelegi, et 180 sellid ja sulased vaevalt veel jalgu liigutada jaksasid ning vahel püstijalu magama jäid. Üks sulane oli koguni kere paksu põõsa varjus maha pannud; Krõõt leidis ta sealt ja andis talle põleva tulelondiga niisuguse meeldetuletuse, et magaja kõhe püsti kargas, lendavate sädemete üle ehmatades jooksu pistis ja tagasi vaatamata vähemalt viissada sammu nagu nool edasi lendas.
Rohi ja umbrohi lokkasid üle kogu käimistu. Kõik vanad hauad olid sisse vajunud. Polnud ühtegi hauakivi; ümmarguse otsaga, ussidest puretud mälestustahvlid olid kallakil haudade köhal, otsides asjatult tuge. «Pühendatud -- selle ja selle -- mälestusele» oli nendele kord kirjutatud, kuid enamikul nendest ei oleks suudetud seda enam lugeda, isegi kui seal valge oleks olnud. Tasane tuul oigas puude okstes ja Tom kartis, et need võivad olla surnute hinged, kes kaebavad rahurikkumise pärast. Poisid kõnelesid vähe ja ainult sosinal, sest aeg, koht ja valitsev pühalikkus ning vaikus mõjusid neisse rõhuvalt. Nad leidsid värske mullakünka, mida olid otsinud, ja seadsid end sisse kolme jalaka varjus, mis kasvasid kobaras paari sammu kaugusel hauast. Nad ootasid vaikides oma arust kaua aega. Öökulli kauge huikamine oli ainus hääl, mis segas surmavai- 64 kust. Tomi mõtted muutusid rusuvaks. Ta pidi juttu algatama. Niisfis ütles ta sosinal:
annaabi.ee 
