..) Koolilapse lõõgastumine Kui väsimus muutub patoloogiliseks, siis õpimotivatsiooni pärssiv stress viib nii mõnegi õpilase depressiooni ja/või frustratsiooni. Tulemus: milleks pingutada, kui niikuinii ei jõua; apaatsus, käega löömise tunne. Kuidas osa noori sellist patoloogiat ravivad: õpetajale öelda ei julge, vanematel pole aega kuulata -- siis jäävad paremad või halvemad sõbrad. Halvad sõbrad, halb nõu -- lähme jooma, kuniks elu- ja koolimured ununenud; tõmbame rahupiipu ehk narkotsi. Olen kuulnud õpilastelt, et vahest klaasike veini võtab lapsevanem lapsega koos, et stressi maandada -- peaasi, et küla peale "kummutama" ei lähe. Väsimuse vastu ei aita ka kahepäevane tantsu vihtumine ja tantsusaalist intiimsfääri nihkumine. Lohutatakse end sellega, et selleks korraks sai "puhatud", et mittepuhanuna esmaspäeva hommikul kooli tulla. Kaaspedagoogid, haridustöötajad, pedagoogikateadlased,
inglise asundust ründama. Pikapeale eraldusid nad kolme vaenulikku suguharru, sööstsid oma peidukohtadest hirmsa sõjakisaga üksteise kallale ja tapsid ning skalpeerisid üksteist tuhandete kaupa. See oli verine päev ja järelikult ka rahuldav. Õhtusöögi ajaks kogunesid nad laagriplatsile, näljased ja õnnelikud. Kuid n ü ü d kerkis üles raskus: vaenulikud indiaanlased ei võinud sõbralikult koos leiba murda, kui enne polnud rahu tehtud, ja see oli lihtsalt võimatu rahupiipu suitsetamata. Ühestki muust protse- 109 duurist polnud nad kunagi kuulnud. Kaks metslast soovisid peaaegu, et nad oleksid mereröövliks jäänud. Kuid teist teed ei olnud, niisiis nõudsid nad nii rõõmsa näoga, kui suutsid teha, piipu ja tõmbasid sellest järgemööda nagu kord ja kohus oma mahvi. Ja ennäe! Nad rõõmustasid, et olid hakanud metslasteks, sest nad olid sellega midagi võitnud:
annaabi.ee 
