Hellenismiaja filosoofia; epikuurlaste koolkond.
Epikurose õpetusele
spetsiifiline seisukoht on aga staatiliste naudingute identifitseerimine kannatuste puudumise
seisundiga ja sellest tulenev väide, et polevat neutraalset seisundit naudingu ja kannatuse
vahel, s.t. niipea kui kannatust pole, olevat juba tegemist naudinguga. Antud seisukoht
põhineb arvatavasti eeldusele, et igaüks, kes teadvustab endale oma seisundeid, tunneb neid
kas meeldivate või ebameeldivatena. See ongi pathe kui kolmas kaanon. Kuna nauding
kergendustundest või rahulolutundest paistab esinevat meis siis, kui eelnev valu või mure on
kadunud ja me oleme taas rahunenud, paistab Epikuros eeldavat, et valupuudumise ja
murestvabanemise seisundit tuntakse alati meeldivana ja seda võib seetõttu käsitleda juba
naudinguna. Nauding on kestev kannatustepuudumise seisund. Muidugi ei ole Epikurose
selline arusaam mitte kõigile inimestele vaieldamatuna paistnud.
Kehalistest kannatustest vabanemisega võrreldes suuremaks naudinguks tuleb hinnata