Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks
ekslikult omistatava “tarkusega”, sel pole ka motiivi ega mingit võimalustki tarkuse poole
püüelda. Filosoof ei erine nõmedast seega mitte niivõrd oma ulatuslikemate teadmistega –
jumaliku tarkusega, st. kogu võimaliku teadmisega, võrreldes on need igal juhul äärmiselt
piiratud – vaid just sellega, et ta teadvustab endale oma “tarkuse” piiratust. Ning selle tõttu ta
ongi “tarkusearmastaja”, st. see, kes järeleandmatult ja ühegi lõpliku valmisteadmisega
rahuldumata üha jätkuvalt püüdleb tarkuse poole, ehkki ta teab, et tal pole kunagi võimalik seda
sihti täielikult saavutada.
See viimane sedastus tundub olevat pessimistlik. Kuid sellel olukorral on ka positiivne külg. Just
tänu sellele, et inimesel ei ole võimalik saavutada kõikehõlmavat teadmist, on tal alati võimalik
kogeda midagi uut. Võib arvata, et jumalatel sellise kogemuse võimalus puudub, ehk on jumalatel
nende lõpmatule tarkusele vaatamata koguni igav.