"rahuldumata" - 1 õppematerjal

Sokratese tähendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks

ekslikult omistatava “tarkusega”, sel pole ka motiivi ega mingit võimalustki tarkuse poole püüelda. Filosoof ei erine nõmedast seega mitte niivõrd oma ulatuslikemate teadmistega – jumaliku tarkusega, st. kogu võimaliku teadmisega, võrreldes on need igal juhul äärmiselt piiratud – vaid just sellega, et ta teadvustab endale oma “tarkuse” piiratust. Ning selle tõttu ta ongi “tarkusearmastaja”, st. see, kes järeleandmatult ja ühegi lõpliku valmisteadmisega rahuldumata üha jätkuvalt püüdleb tarkuse poole, ehkki ta teab, et tal pole kunagi võimalik seda sihti täielikult saavutada. See viimane sedastus tundub olevat pessimistlik. Kuid sellel olukorral on ka positiivne külg. Just tänu sellele, et inimesel ei ole võimalik saavutada kõikehõlmavat teadmist, on tal alati võimalik kogeda midagi uut. Võib arvata, et jumalatel sellise kogemuse võimalus puudub, ehk on jumalatel nende lõpmatule tarkusele vaatamata koguni igav.