Meie suurima ja väärtuslikeim meistriteos on õigesti elatud elu
Üha enam verd
voolab just selle tõttu, et liberaalne ühiskond ei suuda vastu seista oma ekstreemsemate osade vastu ning
siin ei oma tähtsust, kas see ekstreemsus ülistab üht rahvast, üht Jumalat, üht õiglust või üht õiget eluviisi.
Tihti on just pehme autoriteedi provokatiivsus, mis tingib tema hävingu. Avalik uhkus saavutatu ja
perspektiivide üle saab tihti algpõhjustajaks, miks äärmuslik vähemus lakkab rahuldumast teadmisest, et
nende nägemus on niivõrd võimsam ning alustab oma sõjakäiku tõestamaks pehme autoriteedi eksimust.
Muidugi, tihti on täiendavad asjaolud - majanduslik ebakõla, kellegi ebakompetentsus, mingisugune oht -
niivõrd suur, et see esialgne põhjustaja jääb märkamatuks.
Hegemoonia eksib alati ja pluralism on võimetu näitamaks suunda. Üks nägemus õigest elust ainult tingib
regressi, samas kui mitu kõrvuti arenemas kiratsemise või killustumise