Eesti iseseisvumine 1918
12.
Jaanuaril oli selle 1. pataljon Tallinnas, 12 päeva hiljem saabusid ülejäänud. Kokku 326
ohvitseri ja 1788 sõdurit, seega oma 2100 meest. Kalmu üksus suunati Tartu kaudu
lõunarindele. (Palamets, 2010)
Rööbiti relvastatud võitlusega rindel oli 1919. a. talvel ja suvel käinud ka intensiivne
diplomaatiline võitlus meie iseseisvuse eest.
Eesti rahudelegatsiooni esimese memorandumi meie iseseisvuse tunnustamiseks esitas
välisminister J. Poska rahukongressile Pariisis 10. Veebruaril 1919. Märkides, et Eesti on end
Maanõukogu aktiga 24.veebruarist 1918 kuulutanud rahvaste enesemääramise õiguse põhjas
iseseisvaks vabariigiks, palus meie välisminister rahukonverentsil tunnustada Eesti iseseisvust
ja lubada meie esindajail osa võtta konverentsi tööst. (Eesti Vabadussõda 1918 1920 II,
1997).
Detsembri lõpul 1918 teatati Eestile Soomest vabatahtlikke organiseeriva ,,Eesti aitamise
annaabi.ee 
