E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
laiskust. Ta oli niisama tugev ja niisama laisk kui käru. Aga ta nahk oli õrnem kui karul,
ja need loendamatud hoobid, mis ta laiskuse eest sai, tüütasid tema viimaks nõnda ara, et
ta jalad selga võttis ja metsa pakku jooksis. Piiskopil oli tugevast sulasest kahju; ta vandus,
maksku mis maksab, redu jälle kinni püüda. Ta saatiski sulased välja, ronis ise rammusa
mära selga ja ratsutas metsa. Metsas eksis ta küll ära, kuid leidis truudusetu sulase tüvika,
paksulehelise tamme varjul rahukalt puhkamast.
«Küll ma su hellasti äratan,» urises piiskop, ronis mära seljast maha, tõstis piitsa --
tsiuh!
«Hellasti» äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades piitsaga
puudutatud kohta.
«Sa- pahareti sulane! Sa redu, kurjategija, mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!»
- Vaimulik isand tõstis jälle piitsa, mille õel vilistamine pahareti sulase hinge ärritas.
Aga sel silmapilgul kiskus mära enda valju hirnumisega isanda käest äkki lahti ja