Versailles'i[Versai] rahu. 11.November 1918 Compiegne'i[kompjän] vaherahu. Peale vaherahu kutsutakse kokku Pariisi rahukonverents. Pariisi rahukonverentsil otsustati euroopa tulevik, uued riigipiirid, sõjakahjude tasumine[reparatsioonid], Saksamaa saatus. USA president W. Wilson tegi 10 rahuettepanekut. Konverentsil domineeris Prantsusmaa, kes surus saksamaale peale väga alandava Versailles'i rahu: · Saksa armee võis olla ainult 150 000 meest kergrelvastusega. · Hiigelreparatsioonid prantsusmaal saksamaa maksis prantslastele tehtud kahju eest raha. · Saksamaal keelati pidada laevastikku, lennu-, ning suurtükiväge. · Saksamaalt võeti ära hulk territooriume. · Prantslased okupeerisid Reinimaa
pöörduti vangide ja saagiga tagasi. Taasalanud konflikt ei leidnud üksmeelset toetust. Turaida liivlased, kes kroonika järgi olevat eestlaste abiga ülestõusu plaaninud, nõudsid piiskop Albertilt sõja lõpetamist. Albert saatiski Ugandisse preester Alebrandi, kellega koos läksid ugalaste saadikud Riiga, kus sõlmiti uus rahulepe. Sellega liitusid aga ainult piiskopi võimuala liivlased ja latgalid, samal ajal kui ordu ja nende ala latgalid rahuettepanekut vastu ei võtnud. Kuid ka sellisel kujul tehtud rahu ei püsinud kaua ning ordu järgmistes sõjalistes aktsioonides osales ka piiskopimehi ja liivlasi. Novgorodi ja Pihkva vürstide sõjakäik Otepääle 1210. aasta alguses raskendas Otepää ugalaste olukorda Novgorodi ja Pihkva vürstide sõjaretk. Nende vägi piiras Otepää linnust, kuni seesolijad nõustusid maksma piirajatele raha ja laskma end ristida. Sõjakäik võis olla seotud vürstide
a. mägede ja mere vahelisel kitsal tasandikul, Issose jõel. Dareios oli liikunud Aleksandri tagalasse, kuid ei suutnud ahtal lahinguväljal oma suurt arvulist ülekaalu ära kasutada ja sai taas rängalt lüüa. Aleksandri saagiks langes Pärsia kuninga laager koos kassa, naise ja tütardega, keda suhtes vallutaja ilmutas seisusekohast lugupidamist. Issose lahingu tagajärjel oli Dareios sunnitud loobuma Süüria ja Palestiina kaitsmisest. Ta tegi Aleksandrile kaks rahuettepanekut, lubades sissetungijale Väike-Aasiat ja tütre kätt, kuid mõlemad lükati tagasi (kuigi Parmenion olevat soovitanud ettepanek vastu võtta). Selle asemel asus Aleksander vallutama Foiniikia rannikulinnu, et jätta pärslaste Vahemere-laevastik ilma sadamatest. Tõsist vastupanu avaldas Tyros. Ranna-äärsel saarel paiknev linn vallutati tormijooksuga pärast ligi aastapikkust piiramist (332. a.). Samal aastal tungis Aleksander Egiptusesse
annaabi.ee 
