üldkeeleteadus
kasutavad, kui täpselt hääldavad, kas tema tähendus on täpne või kas
ta on eksisteerinud vastavas keeles tund aega või tuhat aastat.
Nt lapse väljamõeldud sõnad (mimmummääd, mudir jne), keegi ei
kahtle, et need on just nimelt sõnad, kuigi me pole neid varem
kuulnud ja võib-olla ei kuule enam rohkemgi.
Ka siis, kui kasutame juhutuletisi, juhuslikke sõnakombinatsioone,
nt Siberisse suretatud vanaisa, see ei ole suur raharaise, ei
vähenda nende eksisteerimise staatust tähendusüksusena,
sõnana.
Seega - sõnal ei pea olema pikk iga või vormi ja tähenduse täpsus,
et olla sõna ja läbi lüüa. Hääldus ja tähendus võivad muutuda
suupärasemaks, mida rohkem inimesi sõna kasutab, see ei pruugi
aga ka nii olla.
Põhimõisteid: sõna III
Sõna eksisteerimistunnused põhinevad siiski kahel alusel:
Kellelgi hoolimata east või taustteadmistest on kasutada teatud