Vana-Rooma aristokraat
isiklikult piitsutada, küünistada või nõeltega torkida. Kasutusel olid Indiast toodud
võltsjuuksed nind kunstripsmed. Ka kunsthambaid kasutati laialdaselt.21
Rikka roomlase elamus oli mööblit üldiselt vähe. Jõukust ei rõhutatud mitte esemete hulga,
vaid väärtusega. Kuna roomlane veetis suurema osa ajast poollamades, siis otsustati erilist
tähelepanu lamamisasemetele. Kõrgelt hinnati kalleid lauaplaate, mida mõnel rahamehel oli
sadade kaupa. Vastavalt sündmusele asetati lauajalgadele eri lauaplaat.22
Kokkuvõttes võib öelda, et Rooma ühiskonnas ümbritses tegelikult iga „suurt” arvukas
juhtimiskeskus, mis koosnes orjadest, vabakslastutest ja klientidest, kel oli eriharidus oma
isanda teenimiseks: „Isanda mõistust asendas orjade tarkus.”23
19 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 197.
20 Hillar Palamets, Vanaaja kultuurist ja olustikust (Tallinn: 1976), 197.