Lk 60 Lk 63/4 Pr (Claire) Beauseant (Eugene nõbu) süütu vahekord markii d'AjudaPintoga Lk 63/4 Lk 69 Clara'le räägitakse jälle, et hr d'Ajuda abiellub teisega, kuid naine ei usu. Lk 69 Lk 71 Isa Goriot'l on kaks tütart, kes on mõlemad mehe maha salanud. (Isa Goriot lugu Lk 71 algab...) Lk 75 Goriot tütred võistlevad Restaud on aristokraat ning ta naist esitleti õukonna ringis, Lk 75 teine õde on aga rikas (ta mees de Nucingen on rahamees), kuid teine õde soovib ka kõrgemal õukonnas ringi liikuda. Claire soovitab Eugene'il pr de Nucingeniga läbi käia. Lk 78 Eugene keelab isa Goriot üle naermise. Lk 78 Lk 81 Eugeneil jääb õppimine hooletusse. Lk 81 Lk 82 Andmed Isa Goriot kohta. Lk 82 Lk 85 Ema kiri Eugene'ile. Lk 85 Lk 86 Eugene leiab sarnasuse enda ja Anastasie vahel. Lk 86 Lk 87 Õe kiri Eugene'le Lk 87 Lk 89 Eugene sai perelt kokku 1500 franki. Lk 89 Lk 94 Vautrin kirjeldab ennast. Lk 94
Siiski tuli läbi viia väike operatsioon tema keele kallal, et ta saaks rahuldada oma aukartustäratavat isu. Sellest pidi talle kerge kogelemine külge jääma. 25. oktoobril jõudis kõrgeauline troonipärija pealinna. Kõikjal, kust ta läbi sõitis, oli linn valges ehtes, pidurüüs võimukandjad pidasid kõnesid ja trompetite sõjakas hääl vastas oboede kõrgetele helidele. Rahvamurd saatis teda juubeldades ja hõisates kuni rahamees Amet' majani kus, ta veetis oma esimese öö Pariisis. Eelmise sajandi jooksul ei tundnud rahvas ennast ära üheski valitsejas. Caterina de' Medici ja Henri III poliitiline geniaalsus, ühe dünastiat alalhoidev vaim ja teise vaieldamatult rahvuslik meelsus ei suutnud kustutada rahva viha itaalialiku valitsuse ega põlgust ajajärgule omase peenutsemise vastu. Henri IV," oma tõu Mooses", nagu ütles Saint-Simon muutis selle ära ja taastas kahesajaks aastaks puudunud ühtsuse
Maja pressitalituses üle koguni kuus presidenti ning tundis seetõttu enamikku Ameerika raha- ja võimueliidist. Üks rikkur oli talle kord pihtinud, kui lihtsast tähelepanekust piisas, et varandust majanduslanguse eest päästa. See juhtus New Yorgis aastal 1929. Mu tuttava tuttav rikkur oli astunud lifti, kus temasugustele olid abiks vaid sente teenivad piimahabemega liftipoisid, vormimüts peas. Kuna sõit kõrge hoone ülakorrustele võttis aega, jõudis rahamees piisavalt kuulda, mida liftipoisid omavahel arutavad. Nad olid arutanud aktsiate hindu. Tol hetkel, kinnitas mu tuttav, oli tema rikkurist vana tuttav saanud aru: viimane aeg on oma aktsiad müüki paisata. Sest kui isegi liftipoisid on tulnud laenatud raha abil aktsiaturult tulu noolima, on peagi karta turu kiiret langust umbes sellist nagu siis, kui mõni lifti tross peaks katkema. Just nii, nagu rikkur kartis, 1929. aasta sügisel juhtuski. New Yorgi börsil
annaabi.ee 
