Põlvkondadevahelised suhted muutuste lainel
Minu vanaemal oli üheksa last, kellest küll mitu surid sünnitusel ja mitu üpris noorelt, aga ta
rääkis tihti mismoodi elu toimis ja kuidas ta ise mõisas süüa tegi, kui tema ema kartulipõllul
rohimas oli ja lapsed vao vahele mängima asetatud.
Samamoodi kasvasin ma ka ise üles, kus ema ja isa käisid tööl ja meie olime vanaema hoole
all vennaga. Meie vanaema oli pensionär ja tal polnud tarvis kusagil käia. Tema hooleks olid
veel ka koduloomad ja muu majapidamine. Rahaliseltki oli selline elu lihtsam, aga mis
peamine, tol ajal olid suhted vanematega ja üldse vanemaealiste inimestega täis austust. Siis
kehtis vanasõna, et hallpead austa ja kulupead kummarda. Hinnas olid lihtsad töömehed,
väärtustati igasugust füüsilist tööd, käsitöölisi ja lihttööd. Üks õige ja lihtne töömees oli
teretulnud väimees ja majadki kirjutati varakult kas poja või väimehe nimele (Siis oli tava, et
maja ikka mehe nimele kirjutati. Abielluti ju ka ikka ,,igaveseks")