Viivi Luik "Varjuteater"
Kirjeldas silmi, mida nägi Berliinis ning kohtas aastaid
hiljem Roomas, kuid need silmad ei kuulunud samale inimesele. Väikesed detailid,
mis tuletavad meelde, et ükskõik kui erinevad linnad ka poleks, on maailm ikka sama
ning ükski paik ei erine teisest täielikult. Raamat kätkeb endas kohati väga detailseid
sündmuste kirjeldusi, mis on segatud Luige arvamuse ning minevikumälestustega.
Paljud ebaõnnestumised, näiteks korralike küttesüsteemide puudumine korteris või
rahakotivargus, on kirjaniku jaoks lihtsalt järgmised analüüsiobjektid. Need pole teda
rivist välja viinud, vähemalt raamatust seda ei peegeldu, ega pannud elule
pessimistlikumalt vaatama. Igasugune sündmus on lihtsalt järgnev õppetund. Ta ei
virise halbade olude üle, samas pole emotsionaalne heade juhtumiste korral - need
muudavadki raamatu kirjandiks. Minu meelest jääb lugejal suurepärane võimalus ise
tundeid juurde mõelda, sest selline mõneti kuiv kirjastiil soodustab fantaasialendu
annaabi.ee 
