Kultuurile kulutatud raha on investeering enesesse.
alandliku kodulooma kombel kohanema pidi. Igapäevane orjamine mõisapõllul,
käskija kodukariõigus ja kirjeldamatu vaesus ei suutnud aga vintsket talupoega
heidutada. Vaatamata piitsahoopidele ning igasuguse inimliku kohtlemise
puudumisele, elas niinimetatud tööloom vapralt edasi oma sisemiste väärtuste arvelt
rahvakultuur ja kombed suutsid säilitada eneseuhkuse ja usu iseenda võimetesse.
Kukru kosumisega kaasneb tahe teenitud rahakoormat kuhugi paigutada. Riigis, kus
inimene on võrreldav talveks valmistuva orvaga, kellele kogutud tammetõru- ja
pähklikuhjad ikka minimaalsed tunduvad, on summade investeerimine millessegi, mis
otsest tulu ei too, raskendatud. Pigem paigutatakse teenitut materiaalsete vajaduste
rahuldamise suunas hingematvalt luksuslik maastur ja jalgpalliväljakusuurune
eramu on üldsusele palju vastuvõetavam kui kupüüride kaootiline jagamine
rahvamajadele või raamatukogudele